Autorid Kerli Adov, Jaan Aps, Liis Lukk, Hiri Müüripeal, Siim Nurklik, Kaur Riismaa
Lavastaja Siret Paju, kunstnik Airi Eras, muusikaline kujundaja Lauri-Dag Tüür, koreograaf Alexis Steeves
Mängivad Maarja Mitt (Vanemuine), Kadri Lepp (Ugala), Veiko Tubin (Tallinna Linnateater), Janek Vadi (Ugala), Martin Mill (Ugala), Terje Pennie
“Ei teki ega kao” on kohaspetsiifiline lavastus, mis on loodud mängimiseks Kärdla diiselektrijaamas. Selle ruumidest, agregaatidest, jõulisest atmosfäärist ja selgetest inimtegevuse jälgedest on inspireerunud näitekirjanike ja trupi töö. Me ei esita dokumentaalset materjali kunagi olnust, vaid uurime inimestevahelist energiat läbi iseendi loodud lugude. Mis jõud panevad inimesi tõmbuma või tõukuma? Milliseid laenguid antakse igapäevastes situatsioonides? Tegevustikku on kaasatud ülemusi ja alluvaid, moraalitsejaid ja naljamehi, armunuid ja üksikhingi.
“Ei teki ega kao” on ruumiline kogemus täis saladusi. Publikut ei juhendata ühest ruumist teise, liikuda võib igaüks vabavoliliselt ja tegevus toimub kõikjal. Osa on võimalik saada kõigest, aga kindlasti mängib iga külastaja kogemuse puhul rolli tema uudishimu, juhused ja õnn.

Siret Paju viimaste tööde hulka kuuluvad Jean Racine’i “Phaedre” (Craigmillari linnus, Edinburgh Fringe Festival 2007; kaaslavastaja); Alex Orchard-Lisle’i “Carpe Diem” (Institute of Contemporary Arts, London, 2007; lavastaja ja tekstikonsultant); Alan Fieldeni “Blind” (ICA, London, 2007; koreograaf); Moliére’i “Tartuffe” (Embassy Theatre, London, 2007; lavastaja assistent).
Siret lõpetas 2008. aastal Londoni teatriakadeemia The Central School of Speech and Drama.
Lisaks lavastamisele juhendab Siret Drakadeemia näidendikirjutamiskursusi ja on tantsudramaturg (Fine5 “Faasid”, Eesti Teatri Aastaauhinna laureaat 2008).

Ma arvan, et üks asi on kindlasti liikumine. EDASI liikumine. Siis – inspiratsioon. Head, sõbralikud, naeratavad inimesed. Avarus – õhk, vaba ruum. Ja päike. VALGUS!

Head energiat saan mulle kallitelt inimestelt. Vahel piisab väga vähesest. Ühest pilgust. Sõnast. Naeratusest. Ja oled laetud.

Väga head lõhnad, õitsemise lõhnad. Fotoaparaadiga ilusate ja lihtsate inimeste pildistamine. Klaveriharjutamise hääled suveöös Kalamaja lahtistest akendest. Aus teater. Linnas ööjalutamine. Õhku kirjutamine – või siis sahtlisse.

Värviline ja päikseline kodumaine sügis. Kurt Vonneguti "Kodumaata mees". Maitsev pastaroog ja valge vein.

Head energiat tekitavad kuused, hetkel sõbrad naat-karulauk, loomulikult õiged või õigesti suunatud mõtted. Head energiat on kõikjal, märka ainult aken avada.

Energiat tekitab minus päikseline kevad ja see, kui on juba suve lõhna tunda. Ja muidugi inimesed, kellega on hea rääkida ja, veel parem, vaikida. Energia kaob, teda tuleb luua.
HEFi lavastuse tekstide taga on Drakadeemia kursuse näitekirjanikud. Mis juhtub, kui vanasse elektrijaama sisenevad drakadeemikud ja otsivad seiskunud masinate tagant inimesi ja lugusid? Viie autori reaktsioon kokkupuutes Kärdla elektrijaamaga – tulemuseks on üheksa lugu, mis on erinevad ja samas tervikut loovad, sõltumatud ja üksteisega kohtuvad.

Kord lõin ma näidendilooma ja enam ei suuda loomisest peatuda.
„Ära seisa tõstetava raskuse all“ ja „Mitte avada – inimesed töötavad“
Need on seotud lood kilbinaisest Aljast ja masinistist Peedust. Lugu töötab ajas ja ruumis vahel paralleelselt, vahel ristuvalt. Nii segataksegi mängu ajastu, inimesed, rahvuslus, elektrijaam ning töö- ja eraelulised suhted.

Mind huvitavad pinge ja lühised inimeste vahel. Omavahel krussi läinud juhtmete lahtiharutamist on publikul loodetavasti põnev jälgida. Mine tea, ehk tuleb mõni keerdsõlm vägagi tuttav ette?
"See, mis läheb viimasena"
Elekter annab valgust ja soojust. Mõnikord elekter ka tapab. Suhetega on samamoodi. Vahel suhe toetab, teinekord hävitab. Mis juhtub, kui mõrvarlik kõrgepingeliin lahutab mehe ja naise?

Kirjutamine on võimalus mängida oma mängu. See on maailm, kus ma saan valida ise, millist teed mööda käia, kellega kohtuda ja kuhu välja jõuda…
„Seltsimees direktor“
Näidend räägib direktoritest, kes töötasid või võinuks töötada kunagises Kärdla elektrijaamas.
„Poliitpäev“
Poliitpäevadel kõnelesid erinevad inimesed enda ekspertiisi kuuluvatel teemadel. Selle poliitpäeva sisuks on tuuleenergia ja tuulikute metsa rajamine Hiiumaale. Teemal võtab sõna Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemik Lonni Mälliste.

Draamakirjanikuga soovin ma kirjutada pilte elust. Teatud moel püüda paberile seda teistpidi tegelikkust, mis meid kogu aeg ümbritseb. Mulle meeldib lugusid jutustada. Näidendivorm on selleks parem valik kui klatš linnaväljakul.
"Armunud konnad"
Lugu naisest ja mehest, kes on juhuse tahtel kokku saanud. Ega tal väga suurt ja tõsist sisu polegi, loodetavasti on lihtsalt armas vaadata ja teatud "noore ja värske armastuse" äratundmised vaatajate jaoks. Võib-olla ma tahan kõige rohkem öelda seda, et ükskõik milline on aeg ja koht, siis on alati aega ja ruumi armastamiseks/armastuseks?
"Ütle toost!"
See on fantaasia sellest, kuidas omal ajal kolm meest puhkeruumis istusid ja tähistasid. Mida nad tegelikult rääkisid, seda ma ei tea, kuid siin on üks variant, mida välja pakun. Üldiselt on nii, et kolm meest võtavad viina ja korra astub läbi koristaja ning prussakad... prussakad söövad betooni.
"Päikese sohipojad"
Installatsioonitekst kujutab endast kolme noort vihast meest. Kes nad on? Kas nad on üldse erinevad või on nad ühe asja kolm eri kuju? Kes on vang ja kes on vangivalvur?

"Mittemõtted" ja "Mittetunded"
Ma ei ole oluline, erakordne või tähelepanuväärne. Ma võin ainult loota, et ma esindan, tähistan või kajastan midagi, mis on.

"Mittetunded" kaasautor
Kirjutamine on minu enese jaoks kinnitus, et ma ei käi veel silmaklappidegaringi, ei pööra pead kõrvale seal, kus enamik seda teeks, sõnaga, ei oleminetanud inimlikkust.
© Arhipelaag MTÜ